Uku loeb luuletust ette:
Panen sellele luuletusele pealkirja:
"Hüvasti, lokomotiiv!"
Tegelik pealkiri on "Mõnitus"
HENRIK VISNAPUU
Visnapuul on omapärane peakuju, mis muudab tema välimuse samuti eriliseks, seda veidi ebameeldivas mõttes. Ilme on tal justkui rõhuv. Tema lühike kael jätab temast kange ja vaoshoitud mulje. Silmis on tal tõsine pilk.
NAINE:
muinasjutuline ime:
"Igavesti"- ihkav ja naist ihaldav meeleolu
"Ballil"- Kui palju aimamata ilu, hääd! | Ta ümber unus pidu kära | Siis heljusivad vabanenuil rammel nad üle saali kergeil valsisammel. | Kes suudab vastu panna ilu väele. | Sest ilu, antud üksikille,
"Eokene eo-eo"- Sina oled imeline talleken, Malleken! | Mõistmatumaga sa mulle ütlemata armas | Sina oled imeline lilliken | Sina oled suliseja jõeken
"Jumalaga, Ene!"- Patju vala juuste ojava vihuga | Pean valima kumma jumalikuma neist. | Igavesti sind Armastan, illikene, Habras Nartsiss! Nea, armasta mind, Tee, tahad mis, Ära lähen sinult nende õitseva ilmuga
monstrum:
"Noorile tütarlastele"- Aelden kui penid käime ringi, paljastaden jalgu, maha võtten kingi.
"Laul sest jäledast"- Oo, idioot, kes usub: armastada võib naine, et ta südameid ei murra. | Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Poeedi nägemus naisest on kui millestki hoopis võõrast. Ilmselgelt on tal naiste suhtes tugevad tunded, aga jääb mulje, et ta ei ole isegi suutnud veel otsustada, kas need on positiivsed või negatiivsed.
Minu jaoks on ta üsnagi originaalne. Eks sellist äärmuslikku suhtumist naistesse on kindlasti varemgi ette tulnud, kuid kuna mina sellega kokku puutunud eriti ei ole, siis on see minu jaoks üsnagi uudne.
No comments:
Post a Comment