Friedebert Tuglas. Poeet ja idioot
Noor-Eesti Kirjastus Tartus, 1924. 66 lhk
Poeedi ja idioodi lugemise lõpetad aga tundega, et jäi nagu midagi saamata, mis raamat ise kohati lubas.
On ilmne: F. Tuglas ei ole suutnud Kobrase sõnades avaldada Kobrasele kuuluvat tuld, mis läheks tarvis teise peatüki nägemustele. Ning see häälest äraolek tekitab ka lugejas tunde, et pole saanud, mida raamat ise lubas.
Novelli ehituse äpardumisest annab tunnistust ka ainestiku jaotus
F. Tuglas ajades taga tiivulisi paradokse on Poeedis ja idioodis jooksnud umbteile.
Kui F. Tuglas ei ole saavutanud novelli ehituses oma paremat, siis pole ta seda jätnud tegemata lauses ja pildis.
F. Tuglas omas sileda, kauni vormi kultiveerimises hoidub minemast miski suunas kaugele: tema sulg on taltsutatud
ta tarvitab sõnu sõnade eneste, mitte aga kujutluste pärast. Loeme kõlavaid sõnu, kuid need on tühjad.
On tarvis veenda sügavusega. Seda pole aga F. Tuglas suutnud, kõigepealt juba osutatud stiililise kahenemise pärast Kobrase monoloogides ja siis ei ole ta ülesvõetud mõtet viinud nii kaugele, et oleks tundunud lõpulikuna.
No comments:
Post a Comment