Isiku kohta taustainfo: ALBERT KIVIKAS
(1898-1978) proosakirjanik. Hakkas 1917 kirjutama realistlikke jutte kasvukoha külamiljööst, debüteeris novellikoguga "Sookaelad" (1919, pseudonüüm Mart Karus). Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Avaldas koos Erni Hiirega futuristliku vihiku "Ohverdet konn" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brošüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis riiklikku tähelepanu Vabadussõja-aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936).
TEKST: FRIDEBERT TUGLAS "Kirjanduslik päevaraamat"
Mida Tuglas Kivikase miniatuuridest arvas?
-Ma olen "Lendavad sead" kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat, lopsakassõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu.
-Meie vaeses proosas pole ma kaua aega nii huvitavat debütanti lugenud kui Albert Kivikas.
-Kuid Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb. Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.
-See on andelise mehe katse uuel alal.
-Tähtis on just materjaali ja sisu tasakaal ning sellest näeme Kivikase igas maneeris kinni pidavat.
-On alles midagi nooruslikult-haljast ja poisikeselikku Kivikase kirjutamislaadis.
Ta arvab, et Kivikase miniatuurid on väga huvitavad, tasakaalukalt kokku pandud, just see, mida Eestile vaja on (oli). Tuglas kiidab Kivikase kirjutamisstiili. Ta tunnistab, et tegu on millegi täiesti uuega, kuid positiivses mõttes.
SKANDAALSUS ON KIRJANIKUDEBÜÜDI PUHUL ESMATÄHTIS
Kui alustav kirjanik avaldab oma esimese teose, siis peaks rahvas sellest kuidagi teada saama. Pole paremat levitamisvõimalust kui lasta rahval jutte levitada läbi n.ö klatši ja skandaali. Kui keegi kirjutab teose, mis on reeglitekohaselt üles ehitatud ja millel sisu on keskpärane, siis on väga raske panna tavainimesi seda raamatut kätte võtma, lugema ja sellest ka teistele rääkima.
Skandaal kirjanikukarjääri alguses ei pea olema tingimata negatiivne. Skandaal võib seisneda ka teose ülimas põnevuses, mis oleks parim variant, kuid seda on juba raskem saavutada. Lihtsam on kirjutada keskpärane teos ja tekitada suur skandaal. Skandaal sunnib inimest uudishimust kõike täpsemalt järgi uurima, antud juhul siis raamatut lugema, otsima sealt lisadetaile ning neid kaaslastega arutama.
Edu ja populaarsuse saavutamisel ei saa ka jääda vaid skandaalile lootma. Usun, et raamatu huvitavus on samuti siiski väga oluline. Hetkeks võib ka viletsalt ja igavalt kirjutatud raamat inimeste huviorbiidis olla, kui seda ümbritseb skandaal, kuid sama kärmed nagu inimesed on klatšima, on nad ka unustama. Kui raamatus pole midagi head, mida meeles pidada ka kõmu vaibudes, on see täielikult unustatud.
No comments:
Post a Comment