MANIFEST- mina olen aru saanud, et see tähendab mingisugust ametlikku teadaannet, üleskutset.
Eesti keele seletav sõnaraamat (2009):
manifest ‹-i 21› s.
1. riigipea v. kõrgeima riigiorgani pidulik kirjalik pöördumine rahva poole tähtsate (poliitiliste) sündmuste puhul. Keisri, Ajutise Valitsuse manifest. Tsaar andis 17. oktoobril 1905 manifesti, milles lubas rahvale kodanikuvabadusi. Manifest pärisorjuse kaotamise kohta.
2. partei v. rühmituse programmilise sisuga avalik teadaanne. Sotsiaaldemokraatliku erakonna manifest. Kirjanduslike rühmituste manifestid.
_______
TEKST: Albert Kivikas "Maha lüüriline šokolaad"
Kivikas soovitab Visnapuul Issandasse uskumist vabamalt võtta. Ta soovib, et ta näeks maailma helgemana ja ei kujutaks seda nii tumedana, et ta juhinduks loomisel iseenda inspiratsioonist, mitte jumalast ega minevikust, et tema oleks see, kes rahvast aitab rasketel aegadel inspireeriva loominguga. Jääb mulje nagu ta ütleks, et kui Visnapuu ei suuda aidata rahvast meeleheitest üle saada, ei tohiks ta end ka kirjanikuks nimetada.
_______
Mina arvan, et Kivikasel oli seda manifesti kirjutades lihtsalt veidi kibe tuju ja ta sai seda parandada teisi kritiseerides. Muidugi on tema jutus iva sees, kuid kas seda päris niimoodi teistele kõvasti vaeva näinud kirjanikele esitama peaks, on iseasi.
Kivikas toob manifestis välja (õigustab manifesti; nüansid, mida ta tahaks, et lugeja märkaks):
*see ei ole mõeldud antud kirjanike maha tegmiseks
*manifest on kirjutatud protestina tol ajal valitsevate kirjanduslike ideede vastu
*üritab näidata, et eesti kirjandus vajab vaheldust
*kirjanduses on teemade proportsioonid paigast ära
Tuesday, April 26, 2011
Wednesday, April 20, 2011
3. tund 21.04.2011
Isiku kohta taustainfo: ALBERT KIVIKAS
(1898-1978) proosakirjanik. Hakkas 1917 kirjutama realistlikke jutte kasvukoha külamiljööst, debüteeris novellikoguga "Sookaelad" (1919, pseudonüüm Mart Karus). Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Avaldas koos Erni Hiirega futuristliku vihiku "Ohverdet konn" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brošüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis riiklikku tähelepanu Vabadussõja-aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936).
TEKST: FRIDEBERT TUGLAS "Kirjanduslik päevaraamat"
Mida Tuglas Kivikase miniatuuridest arvas?
-Ma olen "Lendavad sead" kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat, lopsakassõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu.
-Meie vaeses proosas pole ma kaua aega nii huvitavat debütanti lugenud kui Albert Kivikas.
-Kuid Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb. Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.
-See on andelise mehe katse uuel alal.
-Tähtis on just materjaali ja sisu tasakaal ning sellest näeme Kivikase igas maneeris kinni pidavat.
-On alles midagi nooruslikult-haljast ja poisikeselikku Kivikase kirjutamislaadis.
Ta arvab, et Kivikase miniatuurid on väga huvitavad, tasakaalukalt kokku pandud, just see, mida Eestile vaja on (oli). Tuglas kiidab Kivikase kirjutamisstiili. Ta tunnistab, et tegu on millegi täiesti uuega, kuid positiivses mõttes.
SKANDAALSUS ON KIRJANIKUDEBÜÜDI PUHUL ESMATÄHTIS
Kui alustav kirjanik avaldab oma esimese teose, siis peaks rahvas sellest kuidagi teada saama. Pole paremat levitamisvõimalust kui lasta rahval jutte levitada läbi n.ö klatši ja skandaali. Kui keegi kirjutab teose, mis on reeglitekohaselt üles ehitatud ja millel sisu on keskpärane, siis on väga raske panna tavainimesi seda raamatut kätte võtma, lugema ja sellest ka teistele rääkima.
Skandaal kirjanikukarjääri alguses ei pea olema tingimata negatiivne. Skandaal võib seisneda ka teose ülimas põnevuses, mis oleks parim variant, kuid seda on juba raskem saavutada. Lihtsam on kirjutada keskpärane teos ja tekitada suur skandaal. Skandaal sunnib inimest uudishimust kõike täpsemalt järgi uurima, antud juhul siis raamatut lugema, otsima sealt lisadetaile ning neid kaaslastega arutama.
Edu ja populaarsuse saavutamisel ei saa ka jääda vaid skandaalile lootma. Usun, et raamatu huvitavus on samuti siiski väga oluline. Hetkeks võib ka viletsalt ja igavalt kirjutatud raamat inimeste huviorbiidis olla, kui seda ümbritseb skandaal, kuid sama kärmed nagu inimesed on klatšima, on nad ka unustama. Kui raamatus pole midagi head, mida meeles pidada ka kõmu vaibudes, on see täielikult unustatud.
(1898-1978) proosakirjanik. Hakkas 1917 kirjutama realistlikke jutte kasvukoha külamiljööst, debüteeris novellikoguga "Sookaelad" (1919, pseudonüüm Mart Karus). Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Selle ajajärgu loomingut iseloomustab kogu "Lendavad sead" (1919). Avaldas koos Erni Hiirega futuristliku vihiku "Ohverdet konn" (1919). Samasse aega kuulub ekspressionistlik proosapoeem "Mina" (1920), milles lähtuti erinevatest kehaosadest. Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brošüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis riiklikku tähelepanu Vabadussõja-aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936).
TEKST: FRIDEBERT TUGLAS "Kirjanduslik päevaraamat"
Mida Tuglas Kivikase miniatuuridest arvas?
-Ma olen "Lendavad sead" kolm korda läbi lugenud. Ja ma tahaksin soovitada seda huvitavat, lopsakassõnalist ning fantaasiarikast fraaside kogu.
-Meie vaeses proosas pole ma kaua aega nii huvitavat debütanti lugenud kui Albert Kivikas.
-Kuid Kivikase fraas on kui terasvedru, mis painutades ussina sirgu viskub. Veel enam, ta on kui väike krokodill, kes painutaja sabaga jalust maha lööb. Nii küpsena pole meil ükski proosa alal debüteerinud, välja arvatud Luts omas laadis.
-See on andelise mehe katse uuel alal.
-Tähtis on just materjaali ja sisu tasakaal ning sellest näeme Kivikase igas maneeris kinni pidavat.
-On alles midagi nooruslikult-haljast ja poisikeselikku Kivikase kirjutamislaadis.
Ta arvab, et Kivikase miniatuurid on väga huvitavad, tasakaalukalt kokku pandud, just see, mida Eestile vaja on (oli). Tuglas kiidab Kivikase kirjutamisstiili. Ta tunnistab, et tegu on millegi täiesti uuega, kuid positiivses mõttes.
SKANDAALSUS ON KIRJANIKUDEBÜÜDI PUHUL ESMATÄHTIS
Kui alustav kirjanik avaldab oma esimese teose, siis peaks rahvas sellest kuidagi teada saama. Pole paremat levitamisvõimalust kui lasta rahval jutte levitada läbi n.ö klatši ja skandaali. Kui keegi kirjutab teose, mis on reeglitekohaselt üles ehitatud ja millel sisu on keskpärane, siis on väga raske panna tavainimesi seda raamatut kätte võtma, lugema ja sellest ka teistele rääkima.
Skandaal kirjanikukarjääri alguses ei pea olema tingimata negatiivne. Skandaal võib seisneda ka teose ülimas põnevuses, mis oleks parim variant, kuid seda on juba raskem saavutada. Lihtsam on kirjutada keskpärane teos ja tekitada suur skandaal. Skandaal sunnib inimest uudishimust kõike täpsemalt järgi uurima, antud juhul siis raamatut lugema, otsima sealt lisadetaile ning neid kaaslastega arutama.
Edu ja populaarsuse saavutamisel ei saa ka jääda vaid skandaalile lootma. Usun, et raamatu huvitavus on samuti siiski väga oluline. Hetkeks võib ka viletsalt ja igavalt kirjutatud raamat inimeste huviorbiidis olla, kui seda ümbritseb skandaal, kuid sama kärmed nagu inimesed on klatšima, on nad ka unustama. Kui raamatus pole midagi head, mida meeles pidada ka kõmu vaibudes, on see täielikult unustatud.
Automaatkirjutus: KEVAD
kevad on..
kaunis, valge, roheline, läbipaistev, märg, kuiva asfaldiga, päikesepaisteline.
loomadele sünnivad pojad.
roheline.
armas.
lapsed ei viitsi koolis käia.
otsivad suveks tööd, enamus ei saa.
vihmapiisad.
värske muru lõhn.
vihmajärgne lõhn.
suveootus.
jala käimine. jalgrattad. autod pritsivad pori poriloikudest.
hea söögiisu.
kevadel tuleb linnuke akna taha laulma.
kasse on hästi palju liikvel.
päevad on järsku palju pikemad.
KOOL SAAB LÄBII!!!!!!
SUVIII!!!
kevad on juskui valmistumine suveks.
kohvikutes käimine sageneb. õppimine ununeb.
inimesed otsivad tegevust.
tänavad on pärast lume sulamist tolmused ja liivased.
rattaga sõites läheb tolm silma.
kevad on.. kevad :)
KOMMENTAAR ALBERT KIVIKASE "KEVADEST":
nii negatiivne ja loob kuidagi koeda pildi kevadest, mis minu silmis sümboliseerib pigem tärkamist ja ärkamist. Võikad kujundid.
kaunis, valge, roheline, läbipaistev, märg, kuiva asfaldiga, päikesepaisteline.
loomadele sünnivad pojad.
roheline.
armas.
lapsed ei viitsi koolis käia.
otsivad suveks tööd, enamus ei saa.
vihmapiisad.
värske muru lõhn.
vihmajärgne lõhn.
suveootus.
jala käimine. jalgrattad. autod pritsivad pori poriloikudest.
hea söögiisu.
kevadel tuleb linnuke akna taha laulma.
kasse on hästi palju liikvel.
päevad on järsku palju pikemad.
KOOL SAAB LÄBII!!!!!!
SUVIII!!!
kevad on juskui valmistumine suveks.
kohvikutes käimine sageneb. õppimine ununeb.
inimesed otsivad tegevust.
tänavad on pärast lume sulamist tolmused ja liivased.
rattaga sõites läheb tolm silma.
kevad on.. kevad :)
KOMMENTAAR ALBERT KIVIKASE "KEVADEST":
nii negatiivne ja loob kuidagi koeda pildi kevadest, mis minu silmis sümboliseerib pigem tärkamist ja ärkamist. Võikad kujundid.
Ennustan, et 20ndate aastate kirjandus on...
kiires arengus. Teemade ringid aina laienevad ning üha enam inimesi leiavad tee kirjanduseni. Arvatavasti on 20ndatel aastatel põhivormiks proosa ning veidi vähem luule. Usun, et põhiteemad on moraliseerivad, õpetlikud või vähemalt realistlikud, seotud paljuski talupoegade igapäevaeluga.
2. tund 20.04.2011
TEKST: Artur Adson "Kriisid ja kriisid"
Ettepanekud,mida A. Adson kultuurielu edendamiseks teeb:
-Luua vähem ja paremat
-Tuleb rahavst meelitada teatritesse, näitustele, lugema
-Eemaldada rahvast ebamoraalsest kinost ja spordivõistlustest
-Toetada õiget ja õiglast
-Toll või keeld "pahadele" võistlejatele
-Mitte toetada ajaviitelisi ettevõtteid
-Vähemkulutada õpikute trükkimisele ja rohkem ilukirjanduse trükkimisele
Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika.
ARVAMUS ARTIKLIST:
OLEN SPORTLANE.
Lugupeetud Artur Adson,
Sooviksin avaldada oma arvamust Teie avaldatud artikli kohta. Mina pikaajalise sportlasena leian, et Te olete oma artiklis veidi kitsarinnaline. Kui mingid valdkonnad on näinud vaeva ja end kõigil alguses võrsest nullist üles töötanud, siis miks peaks järsku neist osadelt edu viljad ära võtma. Miks peaks saabuma Teile sobilike kultuurivaldkondade edu läbi teiste mahasurumise? See ju näitab, et need kultuurivaldkonnad ei olegi äkki tipus olemist väärt ja peaksid äkki hoopis oma ootused madalamaks seadma, kui rahvas neist ise ei huvitu. Ei oleks õige võtta rahvalt kõike ära ja siis niimoodi ajada neid selle juurde, mis ainsana alles jääb.
Ettepanekud,mida A. Adson kultuurielu edendamiseks teeb:
-Luua vähem ja paremat
-Tuleb rahavst meelitada teatritesse, näitustele, lugema
-Eemaldada rahvast ebamoraalsest kinost ja spordivõistlustest
-Toetada õiget ja õiglast
-Toll või keeld "pahadele" võistlejatele
-Mitte toetada ajaviitelisi ettevõtteid
-Vähemkulutada õpikute trükkimisele ja rohkem ilukirjanduse trükkimisele
Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. Mitte maksuta reklaami teha "Rahvateatri" taolistele ettevõtetele, ei ka kinkida neile lõbustusmaksu; ära keelata maksuliste sportliste etenduste toimepanek. See oleks õige kunsti- ja kultuuripoliitika.
ARVAMUS ARTIKLIST:
OLEN SPORTLANE.
Lugupeetud Artur Adson,
Sooviksin avaldada oma arvamust Teie avaldatud artikli kohta. Mina pikaajalise sportlasena leian, et Te olete oma artiklis veidi kitsarinnaline. Kui mingid valdkonnad on näinud vaeva ja end kõigil alguses võrsest nullist üles töötanud, siis miks peaks järsku neist osadelt edu viljad ära võtma. Miks peaks saabuma Teile sobilike kultuurivaldkondade edu läbi teiste mahasurumise? See ju näitab, et need kultuurivaldkonnad ei olegi äkki tipus olemist väärt ja peaksid äkki hoopis oma ootused madalamaks seadma, kui rahvas neist ise ei huvitu. Ei oleks õige võtta rahvalt kõike ära ja siis niimoodi ajada neid selle juurde, mis ainsana alles jääb.
Tuesday, April 19, 2011
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord Eesti kultuurielus...
vägagi värvikas. Mitmekülgseid autoreid ja loojaid tuleb aina juurde. Erilisemad ja julgeimad neist ei hooli mingitest piiridest ja on oma lemmikteemal täielikult vabad avaldama oma arvamust, loomingut ja kõike, mida soovivad. Võin julgelt väita, et igal inimesel on võimalik kultuuri nautida, kuna autoreid eri aladel on niivõrd palju ja erinevaid.
Siiski leidub ka neid, kes üritavad jääda kindluse mõttes rahvale harjumuspäraseks saanud loome juurde. See ei ole tõesti niivõrd huvitav, kuid ju see on siis nende vabadus.
Kuigi minu arvamus eesti kultuuri hetkeolukorrast on üldjuhul positiivne, leian ma siiski, et alati on arenemisruumi. See, millest eesti rahval puudu jääb, on just julgus, julgus laieneda suurematele aladele ja laiemale "tarbijaskonnale". See on ehk just seesama mugavus, millega eesti rahvast laialdaselt iseloomustatakse, mis lubab jääda ühele kohale pärast mingigi tunnustuse kätte saamist.
Siiski leidub ka neid, kes üritavad jääda kindluse mõttes rahvale harjumuspäraseks saanud loome juurde. See ei ole tõesti niivõrd huvitav, kuid ju see on siis nende vabadus.
Kuigi minu arvamus eesti kultuuri hetkeolukorrast on üldjuhul positiivne, leian ma siiski, et alati on arenemisruumi. See, millest eesti rahval puudu jääb, on just julgus, julgus laieneda suurematele aladele ja laiemale "tarbijaskonnale". See on ehk just seesama mugavus, millega eesti rahvast laialdaselt iseloomustatakse, mis lubab jääda ühele kohale pärast mingigi tunnustuse kätte saamist.
1. tund 19.04.2010
Kursuse tutvustus. Programmiga tutvumine.
TEKST: Johannes Barbarus Meie kirjandusloomingulik status quo
(tsitaadid tekstist sinised)
Autor peab probleemiks ajalehtede sisutust. (On juba arwamist awaldet, et meie ajalehed kunagi nõnda sisutud ei ole olnud kui praegu, kust õudne waimline tühjus wastu haigutab.)
(Kirjanduslikud huwid keerlewad rohkem kultuurkapitali, riigiwanema käes kasutada olewate summade ja "Loomingu" abirahade ümber. "Loomingu" looming on aga rohkem reamaksu —, kui inspiratsooni looming: puudub ühine idee, waimustus. "Noor–Eesti" oli tung Euroopasse, "Siuru" = elupotents + protest wäikekodanlise moraalitamise ja silmakirjawooruste wastu, "Tarapita" — waimlise radikalismi staab, — aga "Looming"?)
Autor kirjutab, et looming vajab muutusi. Kuna Eesti on nii kiiresti arenev, siis peab looming sellega kaasas käima.
Meie ei tee ega loo ainult wärsse, me loome ühtlasi uut elu; meie ei ole ainult meeleolutsejad ja kirjeldajad, meie oleme ehitajad: hoone, — tulewiku elu. Meie ei kirjuta ainult selleks, et wanade meeleolu retseptide järele wärsijalgade ja liikide proowe soetada lugemikele, et alaealised meie loomingut tuubiksid; meie ei ela selleks, et kirjanduskukku küünida, et värsiproowe lugemikust lugemikku kanda, nagu manufaktuurkauba proowireisijad. Õnnetu see, kes eluajal klassikuks osutub! Meie asi on luulet-elu edasi wiia. Pange tähele elujõulised, pange tähele jäljendajad, jäljendajate epigoonid: wariatsioonidest on küll! Ses suunas on arwustajail õigus nurisda üliproduktsiooni kohta. On ääretu igaw ja wastik lugeda rahwaluule immiteerimist, wana kordamist, millisele atawistlisele kalduwusele isegi mõned noored wastu panna ei suuda.
Oo, täitsa wale arusaamine luule ülesannetest. Kõik areneb: oleme leelotamisest peeru walgusel jõudnud raadiokontserdini.
Staatiline harmnoonia on saanud kineetiliseks: il faut que le mouvement, qui est l`expression même de la vie, s`incorpore à l`oeuvre d`art.
Autor kutsub üles inimesi muutusi aktsepteerima ja nendega kaasa minema, neid soosima. Väidab, et ei tohi jääda vanade ja harjumuspäraste tavade külge kinni.
Subscribe to:
Posts (Atom)